Tulge appi!

Eestimaal oli jälle kord jõudnud kätte sügis ja aastanumbriks kirjutati seekord 2007. Lapsed läksid kooli ja suured onud ning tädid kaklesid riigikogus ja mujalgi, kes peaks saama uueks Eesti presidendiks. Tallinna linnas olid paljud tänavad remondi tõttu liiklemiseks suletud ja seetõttu jäid inimesed hommikul tööle hiljaks ja lapsed ei jõudnud õigeks ajaks lasteaeda ja kooli.

Kõiks see huvitas vähe, või õigupoolest ei huvitanud üldse meie loo peategelasi Kasparit ja Kärti, kes lonkisid ühel pärastlõunal koolist kodu poole. Suurte inimeste asjad jätsid neid tavaliselt külmaks, sest nende arust ei käitunud täiskasvanud kõige mõistlikumalt. No vähemalt mitte alati. Kärt ja Kaspar olid naabrilapsed, kes elasid uues elamurajoonis Tallinna servas ja nende tee viis kooli juurest läbi väikese metsatuka, möödus ühest suurest hotellist ja selle juures asuvast spordikompleksist ning liikus edasi piki kaldapealset, mis oli sügistormide poolt pisut räsitud. Jah, võrreldes teiste maailma meredega on Läänemeri nagu veelomp, aga sügistormid teevad siingi järjekindlalt oma tööd. Kärt ja Kaspar teadsid ka seda, et umbes nende sündimise ajal oli Läänemerel juhtunud suur laevaõnnetus, kus hukkus väga palju inimesi. Nii et meri võis olla ohtlik, ehkki tänasel päikesepaistelisel sügispäeval ei paistnud seda ühestki otsast. Puhus kerge tuul ja lained kandusid korrapäraselt randa.

Kaspar turnis kaldalt alla mere äärde. Kärt jäi esialgu kõheldes seisma, aga siis järgnes temagi. Kallas oli kivine, aga mitte ainult. Meri oli kaldale kandnud igasugust rämpsu. Siin võis näha tühje pudeleid, lauatükke ja isegi ühte vana saabast. Kaspar ei suutnud kiusatusele vastu panna ja juba lendaski esimene pudel plartsatusega vette. Sellele järgnes kivi.

jätkub ...

(Ehk siis palun juttu jätkata Nelel, Margel, Eljel ja Terjel. Aga keelatud ei ole seda teha ka Rivol ja Markol :-)